Lood elust

Oleme kokku kogunud lood elust enesest. Need lood on tõestisündinud ning ehtsad. Privaatsuse mõttes on nimed muudetud ning juuresolevad fotod on illustreerivad. Sinulgi on võimalus jutustada meile oma lugu avaldamiseks.

Saada meile oma lugu

Saadetud lood lähevad modereerimisele. Jätame endale õiguse lugusid mitte avaldada, kui need kahjustavad kedagi või tekitavad muid probleeme.

Ühe naisterahva lugu, kes valis pigem üksi lapsi kasvatada kui seda koos abikaasaga teha.

Sain 17aastaselt tuttavaks oma mehega, üsna pea kolisin tema ja ta ema juurde elama ning aasta pärast sündis meile poeg, kes oli väiksena väga haige. Paari aasta pärast sündis ka teine poeg. Mees oli igati abiks lastega toimetamisel ja mööda arste käimisel, kuid armastas õhtuti napsu võtta. Napsuvõtmised muutusid ajaga aina tõsisemaks ja tõsisemaks ja kaineid päevi jäi järjest vähemaks, üsna pea ei saanud partnerlusest enam rääkida.

Napsuvõtmised muutusid ajaga aina tõsisemaks ja tõsisemaks ja kaineid päevi jäi järjest vähemaks…

Otsustasin, et kolin ära ja kannan koormat üksi. Tundus, et nii jääb lastele vähemalt üks vanem alles, koos olles kartsin et murdun koorma all. Lahutust mees pikka aega ei andnud, samuti asju mis korterisse jäid, nagu näiteks laste voodid ja mänguasjad ja riided, tulime ju ära vaid mõne kotiga mis käe otsas ära jaksasime kanda. Lapsed olid 6 ja 4, kolisime teise linna ja alustasime otsast uuesti, alguses üürikas, hiljem saime laenuga korteri osta. Alimendid tuli mehe käest kohtu kaudu välja nõuda. Suhe isaga ja laste vahel hääbus. Alguses ta küll lubas vaatama tulle ja käiski mõned korrad kohal, kuid enamasti andis vaid lubadusi mis jäid katmata. Õnneks oli abi vanaemast, kes endiselt oma rolli tõsiselt võttis ja lapsi suvevaheaegadel enda poole ootas.

Tagantjärgi arvan, et tegin õige otsuse, minu lastel on võimalik kasvada ilma alkohooliku terrorita. Ka minu isa oli alkohoolik ja elas koos meiega kuid mälestused temast ja temaga koosoldud ajast, ning pilt pidevalt kurnatud emast kes isa joomiste tõttu kannatas on eredalt meeles, samuti soov, et ema isast lahutaks ja me ei peaks terrorit kannatama.

Lugu tüdrukust kes oli oma issi tütar

Jutustab Marika (nimi muudetud) 18 a.

Olin oma issi tütar. Mul on väga hea meel, et sain elada veel terves perekonnas, kus mul oli ema ja isa. Ma sain küll aru, et see, mis toimus minu ema ja isa vahel ei olnud alati väga ideaalne, aga meil oli pere, meil olid sõbrad, meil olid pereüritused ja kui minu lasteaiakaaslastel ja klassikaaslastel vanemad lahku läksid, siis mina olin täiesti kindel, et minuga küll nii ei juhtu. Aga juhtus küll. Ühel päeval ütles mulle üks minu sõber, et minu isa nähti linna peale käsikäes jalutamas ühe naisega ja see ei olnud minu ema. Ma ei suutnud seda uskuda, aga hakkasin ikkagi oma isa käest aru pärima ja siis Ta ütles, et ei ta jääb mind alati armastama, aga ta ei armasta enam minu ema ja et ta kahtleb, kas ta on teda üldse kunagi armastanud . Hakkasin lihtsalt nutma. Tundsin soovi kõike ilusat prügikasti visata, mis mu elus seoses minu isaga oli.

Minu ema elu kukkus kokku ja mina tundsin, et pidin võtma vastutuse paljude asjade eest. Suurema vastutuse, kui minuvanune 13 aastane tüdruk seda tegema oleks pidanud. Ma saan oma emast aru, et ka kogu tema elu kukkus kokku, ta muutuv väga närviliseks ja mõnikord elas olma närvilisust ka meie peal välja. Olen talle öeldnud, et ma saan aru, kui raske tal oli, kui kõik äkki tema vastutuse peale jäi, aga olen ka küsimud, et kas tema mõistis, kui raske minu oli. Kui raske mul endiselt olla on, kui ma ei julge eriti uskuda ega usaldada.

Samas ma armastan oma ema ja näen, et ta on olnud tegelikult ka väga hea ema ja ja püüdnud anda oma parima. Ma ei tea, mis saab minu väiksematest õdedest vendadest, kes ei ole kunagi kasvanud üles perekonnas, perekonnas, kus on olemas mõlemad, nii ema kui isa, siis, kui nemad saavad teismelisteks…?

Spetsialisti pilgu läbi:

On oluline, et lahutusprotsessi jooksul ei jääks lapsed emotsionaalselt ühe või teise lapsevanema mõju alla, vaid et mõlemad lapsevanemad suudaksid ja oskaksid ehitada üles jätkuvalt toimivaid ja dünaamilisi suhteid oma lastega. Käesoleva loo juures võib oletada, et tütar on hakanud kandma oma ema tundeid , pettumust ja kibestumist. Samas ei joonistu loost välja, missugused on suhted isa ja teiste laste vahel, et objektiivsemalt näha ja analüüsida kogu pere lugu. Teiste maade kogemuste põhjal on töötatud välja koolitusprogramme, mis aitavad lahkuminevatel vanematel jääda jätkuvalt lapsevanema rollidesse ning vajadusel ehitada üles ka iseendi ja laste vahel uutmoodi lähedus,mis vastaks muutunud olukorra vajadustele. Teine lapsevanem ei saa siinjuures sellesse suhtesse sekkuda. Võib olla, et antud loos on tegemist ka liigselt n.ö “ vanemlikustatud lapsega“, ehk vastutusega, mis on langenud pere vanema lapse õlule. Võib tunduda, et piirid selles suhtes on ületatud alles siis, kui üks laps perekonnas on pidanud hakkama vastutama teiste laste kooliskäimise ja muu igapäevase toimetuleku eest (söök jne) kuid ka näiteks lahutusejärgselt depressiooni sattunud ema kõrval emotsionaalselt toime tulla ja toetust pakkuda on alaealise lapse jaoks sageli liiga palju.

Parema toimetuleku ja pereliikmete väiksemate kahjustuste eesmärgil oleks hea pöörduda pereterapeudi juurde, kes aitaks pere allsüsteeme ümberkujundada selliseks, et mõne pereliikme peal ei lasuks liigselt palju emotsionaalset koormust ega pinget. Kui on maandatud ärevus ja süütunded, siis tekib kõikide osapoolte jaoks enam ruumi parimate toimetulekuoskuste avastamiseks ning vajadusel ka omandamiseks, et tulla toime muutunud olukorras parimal võimalikul moel.

Nelja põlve lugu

Vanavanaema lugu
Me tutvusime Osvaldiga Laadal, tema müüs liha ja mina käisin tema käest seda ostmas, ühel päeval kutsus ta mind peole. Varsti peale seda jäin mina meie esimest last ootama. Osvald oli aumees ja palus mind naiseks. Mina olin 17 ja tema 25. Aasta peale esimest last sündis teine, mina olin lastega kodus ja mees, olles seakaupmees käis mööda maad laatadel. Kuuldavasti oli tal ka teisi naisi ja räägiti ka ühest tütrest, mina sellesse ei sekkunud. Olin kodune ja kasvatasin meie lapsi. Iga vaba hetke veetsin lugedes. Osvald oli hea mees, tõi raha koju ja armastas lapsi. Keeruline oli muidugi siis kui ta jõi, siis ei teadnud kunagi ette mida päev tõi, vahest oli väga raske rusikaga mees. Samas kui kaineks sai ostis mulle või lastele midagi uut ja heastas oma halva käitumise. Aeg möödus ja lapsed said suureks ning kolisid Tallinna elama, ning meile sündis väike pesamuna. Teda hoidis mees väga, nad veetsid lapsega palju aega koos ja tema peale ei tõstnud ta kunagi rusikat. Mina hoolitsesin kodu ja lapse eest, vabal ajal lugesin. Kui väiksem laps sai 12 kolisime suurte laste juurde Tallinna ja hakkasime maja ehitama. Meie vahel tekkisid eriarvamused ja majja kolis mees koos väiksema lapsega, mina jäin kõige vanema lapse juurde elama. Aitasin temal kodu hoida ja ta last kasvatada, vabal hetkel alati lugesin.

Vanaema lugu
Õppisime oma tulevase abikaasa Ruudolfiga ühes koolis, hiljem läksime samasse linna edasi õppima ja sealt algas tihedam suhtlus, mis viis üsna pea abieluni. Minu mees oli väga erinev minu isast, rahulik sissepoole elav mees, ennem pikalt mõtles siis ütles. Mul oli ühtepidi turvaline sest mees oli alati etteaimatav ja samas päris keeruline, olla inimese kõrval kellega kontakti saamine oli nii erinev sellest mida mina oma kodus olin näinud. Mida aeg edasi seda rohkem ma tundsin, et meie vahelt kaob suhtlus ära, see tegi mind väga närviliseks ja ma hakkasin ennast häälekalt väljendama. Mida rohkem mina ennast väljendasin seda rohkem mees endasse tõmbus, mul hakkas tekkima vimm tema vastu. Muus osas sujus ilusti, meil oli perefirma ja me ehitasime ilusa suure maja. Meile sündis tütar, ajal mil mina last ootasin oli mees palju kodust ära ja käis väljasõitudel ning õhtuti restoranis. Minuni jõudis jutt kellestki teisest naisest kellega mu abikaasat tihti nähakse. Olin väga õnnetu, ega teadnud mida teha, rääkisin oma olukorrast emale, ta oli ainus kes mul tol ajal lähedal oli. Ema ütles selgelt ja kindlalt, kannata välja, mehed teevadki nii ja vaata et sa seda kellelegi ei räägi, see on häbiasi. Ma kannatasin ja tõepoolest see läks üle, kuid ma ei andestanud seda kunagi, kandsin viha ja vimma mehe vastu terve elu ja see kajastus ka meie igapäevases suhtluses. Suhtlesin rohkem tütrega, temast sai minu igapäevatoimetustes ja elus justkui partner, mehega suhtlesime ainult hädavajalikes asjus. Tütar kasvas ja hakkas minuga ka samal alal ja kohas töötama, see sobis mulle väga. Tütar abiellus ja tema peresse sündis tütar, ning kuna me kõik elasime meie suures majas koos siis oli lapselaps mulle kui oma laps. Olin ju mina seal algselt ema ja selleks ma ka jäin, toimetasin ja otsustasin noorte elus, siis jäi neil aeg endale elada. Üsna pea purunes minu tütre abielu, tütar koos lapsega jäid meiega. Mina töötasin tütrega koos mees tegeles kodus lapselapsega ja ehitas maja.

Ema lugu
Töötasin oma tulevasega koos, Tõnu oli väga populaarne mees, tal oli seljataga mitu abielu ja ta meeldis naistele väga. Minule meeldis ta just sellepärast, et oli populaarne, elav ja jutukas , tegi nalja ja nägi äärmiselt nägus välja, tõeline seltskonnalõvi .Kuna mina elasin oma ema-isa suures majas oli loomulik , et Tõnu kolis meile. Ka minu emale meeldis ta väga. Meile sündis tütar, last hakkasid hoidma erinevad lapsehoidjad, sest minul tuli tööle tagasi minna. Töötasime oma emaga koos, ema oli seltskondlik naine kel palju tutvusi, tol ajal oli see võtme tähtsusega , et head tööd saada. Kui laps oli aastane läksime Tõnuga lahku, ta võttis uue naise ja lahkus. See oli mulle emotsionaalselt väga raske aeg, õnneks elasin ema-isa juures, kes hoolitsesid minu ja mu lapse eest ja ma ei pidanud olema üksi. Olen terve elu elanud oma ema ja isaga koos, mul on olnud suhteid ka peale abielu kuid need ei ole püsima jäänud. Olen keskendunud tööle ja nüüd ka ema eest hoolitsemisele.

Tiina lugu

Olen kasvatanud üksi kolm last. Läksin oma alkohoolikust vägivaldsest mehest lahku, kui lapsed käisid alles lasteaias. Abielludes paistis tulevane mees täitsa tore ja asjalik, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks läks. Elasime pidevas hirmus, sest me ei teadnud kunagi hommikul, kas saame õhtul oma voodis magada. Oli kordi, kui pidime põgenema küll rõdu kaudu ja aknast. Tagasi tulles leidsime eest segi pekstud korteri ja sodi hulgas õndast und magava isa.

Ühel 1. jaanuari õhtul oli nii hull, et kartsime oma elu pärast. Tänu naabrimehele oleme praegu kõik elus. Peale seda sai mõõt täis. Õnneks leidsime samal õhtul kohalikust lehest üürikorteri kuulutuse ja nii saime endale peavarju. Alustasime täiesti nullist, sest kogu majakraam jäi meie endisesse koju. Igal õhtul käskisid lapsed akendele tõmmata ette paksud kardinad, et isa meid üles ei leiaks. Ise olin alguses täiesti augus. Siis aga võtsin ennast kokku. Võtsin paberi ja kirjutasin üles endale eesmärgid ning selle, mis otsuse tagajärjel paremaks läks. Teisele lehe poolele, mida ma kaotasin. Selgus, et kaotatud asju oli oluliselt vähem ning elu ei tundunud enam halb.

Võtsin paberi ja kirjutasin üles endale eesmärgid ning selle, mis otsuse tagajärjel paremaks läks.

Hakkasime koos lastega uut elu üles ehitama. Kõik oleme andnud oma panuse. Arutasime lastega alati kõik otsused koos läbi, igalühel olid oma ülesanded. Mina loomulikult tõin raha sisse. Töötan siiani kolme töökoha peal. Toetusi pole kunagi kusagilt saanud. Lapsed käisid suvel alati tööl ning teenisid juba varakult enda riiete raha. Minu arvates on täiesti vale jutt, et lapsed ei saa suveks tööle. Tuleb lihtsalt otsida ning teha igasugust tööd.
Käisime koos palju reisimas. Eestis on palju ilusaid kohti, mida saab külastada tasuta. Meie hobi oli ja on siiani muuseumid, sest nende piletid on odavad. Tegelen ise rahavatantsuga. Proovide ja esinemiste ajaks polnud lapsi kusagile jätta, siis lihtsalt olid nad mul kaasas. Tänu sellele on neil samuti huvi kultuuri ja isetegemise vastu. Kõik tegelevad hobikorras muusikaga, laulavad koorides. Koos oleme näitlejatena osalenud erinevates suvelavastustes. Kui mind kuhugi kutsuti, siis teati, et tuleb alati arvestada nelja inimesega.

Tänu sellisele elukorraldusele oleme väga head sõbrad. Lapsed hoolivad üksteisest. Tean, et nad ei jäta kunagi oma õde ja vendi hätta.
Võib-olla ilma isata kasvamisele on mu pojad pidanud varakult õppima kõiki meeste töid tegema. Kui nad said 12-13, ei pidanud ma enam kutsuma ühtegi töömeest , sest pojad tegid kõik ise. Pealegi on ka mul olemas poegade sõbrad, kes alati on valmis appi tulema.

Kõige rohkem on meile haiget teinud ühiskonna mõtteviis, et üksikvanema lapsed on riskigrupp. Nad ei saa elus hakkama ning nendest kasvavad pätid. Meie pere näitel pole see nii, sest üksivanema laps peab rohkem tööd tegema, täitma oma kohustusi pere ees. Seeläbi kasvavad neist palju vastutustundlikumad inimesed. Palju oli negatiivset suhtumist nende üksikvanema lapseks olemise kohta koolis õpetajatelt. Kui nad millegagi eksisid, siis seda öeldi neile väga valusalt. Võib-olla minu puhul võimendus õpetajate negatiivne suhtumine lastesse ka mu juhtivtöötaja ameti tõttu.

Tänaseks on mu lapsed juba 24-, 21- ja 20-aastased. Kahel neist on koolid lõpetatud, töökoht olemas. Väiksem veel õpib, aga töötab kooli kõrvalt. Rahalist abi nad minu käest enam ei vaja. Vahel teen lihtsalt kingitusi. Vanemal pojal on juba väike poeg ning ta on vastutustundlik pereisa. Mis mind kõige rohkem rõõmustab, et nad keegi ei tarbi alkoholi. Väiksem poeg, kes veel aeg ajalt minu juures elab, tuli 1. jaanuari hommikul täiesti kainena koju. Väljendas ka oma negatiivset suhtumist joodikutesse.

Oleme omavahel arutanud, et meie elu parim otsus oli kunagi 1.jaanuarli kodust põgeneda ja alustada uut elu ilma vägivaldse joodikust isata. Kui me poleks seda teinud, ei kujuta ette, kuidas me elu oleks kulgenud.

Kõik naised või ka mehed, kes ei julge sellist sammu astuda, peaksid olema kindlameelsed. Otsuse tegemine on raske ja hirmutav, kuid pärast läheb kõik paremaks. Tuleb vaid ise tubli ja pealahakkaja olla.

Tublist elukaaslasest rongaisaks

Olime elukaaslasega olnud koos paar aastat ,kui planeerisime lapse saada. Mees oli siis veel tubli ja töökas ,väljas käisime harvaja kui midagi tegime siis koos ikka. Kõik oli tore kuni 2 kuud peale lapse sündi…peale seda läks elu juba välja kannatamatuks. Meest kodus ei olnud üldse vaid oli ainult väljas pidutsemas,valetas et on pikalt tööl ,kuid samal ajal käis kasiinos hoopis või joomas kuskil sõpradega ,kes “tekksid” peale lapse sündi.

See oli tavaline ,et nädala sees tuli kell 12 öösel koju ja nädalavahetusel polnudki kodus. Olin beebiga koguaeg üksi.

Kui laps oli umbes 8 kuune,tekkisid tal ka politseiga probleemid,kuna hakkas tegelema mingite kahtlaste asjadega.

Lõpuks maksin oma emapalgast kõik üüri ,söögi ja kulutused lapse peale. Tema raha läks ilmselt kasiinosse.

Üsna pea peale seda läksime lahku,sain odavalt endale üürikorteri ,kuhu lapsega kolisin,õnneks mul oli normaalne emapalk ja tulime toime lapsega.

Kui emapalk läbi sai siis sain vanasse töökohta tagasi tööle ja lapsele leidsin koha päevahoius,mis oli muidugi väga kallis aga tulime õnneks toime omadega. Kuigi väga raske oli. Lapse isa ei aidanud üldse ega tundnud huvi lapse vastu,irooniline või mis..arvestades seda,et lapse saamine oli mõlema ühine soov.
Kõige raskem oli see,et laps oli haige pidevalt ja kui olin lapsega haiguslehel siis ei makstud mulle oma palga järgi haiguraha vaid miinimumpalga järgi,kuna selleks ,et saada oma palga järgi haigusraha pean töötama terve kalendriaasta (st jaanuarist -detsembrini täpselt).

Samal ajal pidin maksma ikkagi päevahoiu eest,mis oli üle 200 euri kuus.

Nüüd on laps juba 4 aastane ja õnneks meil juba kergem. Laps pole nii palju haige ja saan tööl käia. Lapse isal on alimendid peal,kuid selle aja jooksul pole mingit raha siiani näinud,rääkimata kasvatamisest. Kõige raskem on see,et kui oleks kaks vanemat,saaksin lapsele palju paremat elukvaliteeti pakkuda. Rohkem huviringe jne. Kurb.

Vahepeal küll rongaisa helistab ja ütle,et kannab raha jne kuid seda pole juhtunud kunagi.

Mees oli kriminaal

Tutvusin oma praeguse abikaasaga 2009 aasta suvel juuli kuus, kus ta oli paar nädalat varem vabanenud kinnipidamisasutusest. Meie suhe arenes väga kiiresti ja juba septembri kuus olime kindel paar.

Kuigi suhte alguses oli paista tema ebatavalist närvilist ja isekat käitumis, miskipärast pigistasin sellekohapealt silmad kinni. Nii me jõusime koos oldud kuni Detsembri kuu 10. kuupäevani kui ta valetas, et läheb Soome sõbrale 2 päevaks appi. tegelikkus oli hoopis see, et läksid vargile ja ta peeti ka seal kinni.

Karistuseks sai vaid 2kuud. Uskusin tema lubadusi ja muidugi suutis ta osavalt haletsusele suruda, et tegi seda minu pärast, et osta mulle vääriline kingitus?

Vabanes ta Soomes 2010 veebruar.

Alguses tundus suhe sujuvat, kui hakkas tema poolt taaskord isekas ja ülbe käitumine.

Aprillis oli tema sõbral tulemas sünnipäev kuhu ta ütles, et läheb vaid ta ise kuna see pidavat tulema meestekas( mis muidugi hiljem selgus, et see oli vale). Peale ma end suruma ei hakanud.

Kahjuks jäi see sünnipäev talle viimaseks, kuna tuli välja, et tegelesid seal üritusel ka mõnuainetega ja politsei jälgis kogu operatsiooni ja kuulas nende kõnesid pealt. Hommikul sain teada, et ta arreteeriti suure koguse narkootilise aine omamises.

Olin šokis ja mul oli raske kogu situatsiooni suhtuda. Hakkas arestimajast mulle helistama ja nuttis südantlõhestavalt, et ta ei suuda minuta elada ja tapab end kui ta jätan.

Andsin lõpuks järgi ja andestasin lootes parimat. Lõpuks tegi ta mulle abielu ettepaneku ja abiellusime. Muidugi ma ei osanud arvatagi mis karistuse ta lõpuks saab.

Karistuseks määrati pea 4-aastat, kuuldes seda sain nutta kuid, kui üritasin sellega leppida. Tegin kõik 7 kuud arestimajas olles iga nädal 700-1200 krooni eest pakke. Lõpuks viidi karistust kandma minu kodulinnast üle 300km kaugusele.

Alguses ei kujutanud ettegi kuidas ma nii pika sõidu iga kuu ette võtan ja kui kulukaks see mulle läheb + maksta kinni kohapeal elamine ja ka toit.

Sain truult käia tema juures 2aastat kui avastasin, et olen lapseootel.

Mees oli üliõnnelik, tema esimene laps (soovis, et tuleb poeg aga ootasin hoopis tütart).

Kandsin rasedust üksinda ja tema nõudmisel sõitsin kuni 8kuuni ka iga kuu tema juurde.

Selle ajajooksul ei saanud mitte punast penni ka temalt, kõik tuli minu taskust. Kui laps sündis ja hiljem ta avavanglasse sai ja seal sai tööl käima hakata, ei saatnud ta ka siis raha lapsele, valedega, et ta ei teeni midagi.

Vabanes ta siis kui tütar sai kuupärast aastaseks. Valetas ta vabanemis kuupäeva ja seepärast, et tulla lapse juurde, keda ta ei olnud näinud 4 kuud – jooksis 3 öö-päevaks pidutsema.

Ma ei suuda andestada endale ,et andsin ka siis andeks.

Rahu sai olla vaid 1 kuu, kui ta hakkas jälle minema ja kaduma nädalaks, kaheks ja kuuks, kus ta kordagi ei reageerinud minu kõnedele, ei küsinud lapse kohta ja teda ei huvitanud, kuidas ma väikese lapsega hakkama saan.

Vabanedes 3 kuud hiljem suutis ta võtta omale juba armukese, kellega ta enamuse ajast koos veetis. Olin sunnitud 1,3-aastase lapse kõrvalt minema väga raskele tööle 15 tunnistele tööpäevadele.

Seeaeg kui mina meile elamiseks raha teenisin, tassis tema oma armukest meie koju.

Talusin pisarates kõikke, tema vägivalda ja alandusi kuni augustini, kus jäin töötuks. Taaskord oli ta meid maha jätnud, kuna me ei mahtunud tema ellu, et palun anna lapse jaoks söögiraha, vastuseks sain, kui sul raha vaja, siis mine müüma end.

Rohkem ma teda ei palunud.

Andsin sisse lahutuse, lapsele alimendid ja taotluse , et saaksin lapse ainuõiguse kuna see mees ei hooli oma tütrest. Laps on 2-aastane ja ei tunne oma isa. Isa lubas kohtupaberites, et toetab või hakkab toetama last, mida ta pole tänaseni teinud. Ka kohtusse ta ei suvatsenud tulla ja väitis, et Soomes ja raha pole (irooniline see, et käib väljas söömas ja raha tal küllaga).

Aga õnneks suutsin oma hirmudest lahti murda ja jätta sellise mehe, kahjuks maksin liialt karmi hinda selle elu eest, et uskusin sellist meest.

Loodan, et suudan kunagi endale andestada, et ei osanud oma tütrele pakkuda mõlemat vanemat ja tegin nii vale valiku.