Oleme kokku kogunud lood elust enesest. Need lood on tõestisündinud ning ehtsad. Privaatsuse mõttes on nimed muudetud ning juuresolevad fotod on illustreerivad. Sinulgi on võimalus jutustada meile oma lugu avaldamiseks. Selle kohta leiad rohkem informatsiooni lehe lõpust.

Ühe naisterahva lugu, kes valis pigem üksi lapsi kasvatada kui seda koos abikaasaga teha.

Sain 17aastaselt tuttavaks oma mehega, üsna pea kolisin tema ja ta ema juurde elama ning aasta pärast sündis meile poeg, kes oli väiksena väga haige. Paari aasta pärast sündis ka teine poeg. Mees oli igati abiks lastega toimetamisel ja mööda arste käimisel, kuid armastas õhtuti napsu võtta. Napsuvõtmised muutusid ajaga aina tõsisemaks ja tõsisemaks ja kaineid päevi jäi järjest vähemaks, üsna pea ei saanud partnerlusest enam rääkida.

Napsuvõtmised muutusid ajaga aina tõsisemaks ja tõsisemaks ja kaineid päevi jäi järjest vähemaks…

Otsustasin, et kolin ära ja kannan koormat üksi. Tundus, et nii jääb lastele vähemalt üks vanem alles, koos olles kartsin et murdun koorma all. Lahutust mees pikka aega ei andnud, samuti asju mis korterisse jäid, nagu näiteks laste voodid ja mänguasjad ja riided, tulime ju ära vaid mõne kotiga mis käe otsas ära jaksasime kanda. Lapsed olid 6 ja 4, kolisime teise linna ja alustasime otsast uuesti, alguses üürikas, hiljem saime laenuga korteri osta. Alimendid tuli mehe käest kohtu kaudu välja nõuda. Suhe isaga ja laste vahel hääbus. Alguses ta küll lubas vaatama tulle ja käiski mõned korrad kohal, kuid enamasti andis vaid lubadusi mis jäid katmata. Õnneks oli abi vanaemast, kes endiselt oma rolli tõsiselt võttis ja lapsi suvevaheaegadel enda poole ootas.

Tagantjärgi arvan, et tegin õige otsuse, minu lastel on võimalik kasvada ilma alkohooliku terrorita. Ka minu isa oli alkohoolik ja elas koos meiega kuid mälestused temast ja temaga koosoldud ajast, ning pilt pidevalt kurnatud emast kes isa joomiste tõttu kannatas on eredalt meeles, samuti soov, et ema isast lahutaks ja me ei peaks terrorit kannatama.

Lugu tüdrukust kes oli oma issi tütar

Jutustab Marika (nimi muudetud) 18 a.

Olin oma issi tütar. Mul on väga hea meel, et sain elada veel terves perekonnas, kus mul oli ema ja isa. Ma sain küll aru, et see, mis toimus minu ema ja isa vahel ei olnud alati väga ideaalne, aga meil oli pere, meil olid sõbrad, meil olid pereüritused ja kui minu lasteaiakaaslastel ja klassikaaslastel vanemad lahku läksid, siis mina olin täiesti kindel, et minuga küll nii ei juhtu. Aga juhtus küll. Ühel päeval ütles mulle üks minu sõber, et minu isa nähti linna peale käsikäes jalutamas ühe naisega ja see ei olnud minu ema. Ma ei suutnud seda uskuda, aga hakkasin ikkagi oma isa käest aru pärima ja siis Ta ütles, et ei ta jääb mind alati armastama, aga ta ei armasta enam minu ema ja et ta kahtleb, kas ta on teda üldse kunagi armastanud . Hakkasin lihtsalt nutma. Tundsin soovi kõike ilusat prügikasti visata, mis mu elus seoses minu isaga oli.

Minu ema elu kukkus kokku ja mina tundsin, et pidin võtma vastutuse paljude asjade eest. Suurema vastutuse, kui minuvanune 13 aastane tüdruk seda tegema oleks pidanud. Ma saan oma emast aru, et ka kogu tema elu kukkus kokku, ta muutuv väga närviliseks ja mõnikord elas olma närvilisust ka meie peal välja. Olen talle öeldnud, et ma saan aru, kui raske tal oli, kui kõik äkki tema vastutuse peale jäi, aga olen ka küsimud, et kas tema mõistis, kui raske minu oli. Kui raske mul endiselt olla on, kui ma ei julge eriti uskuda ega usaldada.

Samas ma armastan oma ema ja näen, et ta on olnud tegelikult ka väga hea ema ja ja püüdnud anda oma parima. Ma ei tea, mis saab minu väiksematest õdedest vendadest, kes ei ole kunagi kasvanud üles perekonnas, perekonnas, kus on olemas mõlemad, nii ema kui isa, siis, kui nemad saavad teismelisteks…?

Spetsialisti pilgu läbi:

On oluline, et lahutusprotsessi jooksul ei jääks lapsed emotsionaalselt ühe või teise lapsevanema mõju alla, vaid et mõlemad lapsevanemad suudaksid ja oskaksid ehitada üles jätkuvalt toimivaid ja dünaamilisi suhteid oma lastega. Käesoleva loo juures võib oletada, et tütar on hakanud kandma oma ema tundeid , pettumust ja kibestumist. Samas ei joonistu loost välja, missugused on suhted isa ja teiste laste vahel, et objektiivsemalt näha ja analüüsida kogu pere lugu. Teiste maade kogemuste põhjal on töötatud välja koolitusprogramme, mis aitavad lahkuminevatel vanematel jääda jätkuvalt lapsevanema rollidesse ning vajadusel ehitada üles ka iseendi ja laste vahel uutmoodi lähedus,mis vastaks muutunud olukorra vajadustele. Teine lapsevanem ei saa siinjuures sellesse suhtesse sekkuda. Võib olla, et antud loos on tegemist ka liigselt n.ö “ vanemlikustatud lapsega“, ehk vastutusega, mis on langenud pere vanema lapse õlule. Võib tunduda, et piirid selles suhtes on ületatud alles siis, kui üks laps perekonnas on pidanud hakkama vastutama teiste laste kooliskäimise ja muu igapäevase toimetuleku eest (söök jne) kuid ka näiteks lahutusejärgselt depressiooni sattunud ema kõrval emotsionaalselt toime tulla ja toetust pakkuda on alaealise lapse jaoks sageli liiga palju.

Parema toimetuleku ja pereliikmete väiksemate kahjustuste eesmärgil oleks hea pöörduda pereterapeudi juurde, kes aitaks pere allsüsteeme ümberkujundada selliseks, et mõne pereliikme peal ei lasuks liigselt palju emotsionaalset koormust ega pinget. Kui on maandatud ärevus ja süütunded, siis tekib kõikide osapoolte jaoks enam ruumi parimate toimetulekuoskuste avastamiseks ning vajadusel ka omandamiseks, et tulla toime muutunud olukorras parimal võimalikul moel.

Nelja põlve lugu

Vanavanaema lugu
Me tutvusime Osvaldiga Laadal, tema müüs liha ja mina käisin tema käest seda ostmas, ühel päeval kutsus ta mind peole. Varsti peale seda jäin mina meie esimest last ootama. Osvald oli aumees ja palus mind naiseks. Mina olin 17 ja tema 25. Aasta peale esimest last sündis teine, mina olin lastega kodus ja mees, olles seakaupmees käis mööda maad laatadel. Kuuldavasti oli tal ka teisi naisi ja räägiti ka ühest tütrest, mina sellesse ei sekkunud. Olin kodune ja kasvatasin meie lapsi. Iga vaba hetke veetsin lugedes. Osvald oli hea mees, tõi raha koju ja armastas lapsi. Keeruline oli muidugi siis kui ta jõi, siis ei teadnud kunagi ette mida päev tõi, vahest oli väga raske rusikaga mees. Samas kui kaineks sai ostis mulle või lastele midagi uut ja heastas oma halva käitumise. Aeg möödus ja lapsed said suureks ning kolisid Tallinna elama, ning meile sündis väike pesamuna. Teda hoidis mees väga, nad veetsid lapsega palju aega koos ja tema peale ei tõstnud ta kunagi rusikat. Mina hoolitsesin kodu ja lapse eest, vabal ajal lugesin. Kui väiksem laps sai 12 kolisime suurte laste juurde Tallinna ja hakkasime maja ehitama. Meie vahel tekkisid eriarvamused ja majja kolis mees koos väiksema lapsega, mina jäin kõige vanema lapse juurde elama. Aitasin temal kodu hoida ja ta last kasvatada, vabal hetkel alati lugesin.

Vanaema lugu
Õppisime oma tulevase abikaasa Ruudolfiga ühes koolis, hiljem läksime samasse linna edasi õppima ja sealt algas tihedam suhtlus, mis viis üsna pea abieluni. Minu mees oli väga erinev minu isast, rahulik sissepoole elav mees, ennem pikalt mõtles siis ütles. Mul oli ühtepidi turvaline sest mees oli alati etteaimatav ja samas päris keeruline, olla inimese kõrval kellega kontakti saamine oli nii erinev sellest mida mina oma kodus olin näinud. Mida aeg edasi seda rohkem ma tundsin, et meie vahelt kaob suhtlus ära, see tegi mind väga närviliseks ja ma hakkasin ennast häälekalt väljendama. Mida rohkem mina ennast väljendasin seda rohkem mees endasse tõmbus, mul hakkas tekkima vimm tema vastu. Muus osas sujus ilusti, meil oli perefirma ja me ehitasime ilusa suure maja. Meile sündis tütar, ajal mil mina last ootasin oli mees palju kodust ära ja käis väljasõitudel ning õhtuti restoranis. Minuni jõudis jutt kellestki teisest naisest kellega mu abikaasat tihti nähakse. Olin väga õnnetu, ega teadnud mida teha, rääkisin oma olukorrast emale, ta oli ainus kes mul tol ajal lähedal oli. Ema ütles selgelt ja kindlalt, kannata välja, mehed teevadki nii ja vaata et sa seda kellelegi ei räägi, see on häbiasi. Ma kannatasin ja tõepoolest see läks üle, kuid ma ei andestanud seda kunagi, kandsin viha ja vimma mehe vastu terve elu ja see kajastus ka meie igapäevases suhtluses. Suhtlesin rohkem tütrega, temast sai minu igapäevatoimetustes ja elus justkui partner, mehega suhtlesime ainult hädavajalikes asjus. Tütar kasvas ja hakkas minuga ka samal alal ja kohas töötama, see sobis mulle väga. Tütar abiellus ja tema peresse sündis tütar, ning kuna me kõik elasime meie suures majas koos siis oli lapselaps mulle kui oma laps. Olin ju mina seal algselt ema ja selleks ma ka jäin, toimetasin ja otsustasin noorte elus, siis jäi neil aeg endale elada. Üsna pea purunes minu tütre abielu, tütar koos lapsega jäid meiega. Mina töötasin tütrega koos mees tegeles kodus lapselapsega ja ehitas maja.

Ema lugu
Töötasin oma tulevasega koos, Tõnu oli väga populaarne mees, tal oli seljataga mitu abielu ja ta meeldis naistele väga. Minule meeldis ta just sellepärast, et oli populaarne, elav ja jutukas , tegi nalja ja nägi äärmiselt nägus välja, tõeline seltskonnalõvi .Kuna mina elasin oma ema-isa suures majas oli loomulik , et Tõnu kolis meile. Ka minu emale meeldis ta väga. Meile sündis tütar, last hakkasid hoidma erinevad lapsehoidjad, sest minul tuli tööle tagasi minna. Töötasime oma emaga koos, ema oli seltskondlik naine kel palju tutvusi, tol ajal oli see võtme tähtsusega , et head tööd saada. Kui laps oli aastane läksime Tõnuga lahku, ta võttis uue naise ja lahkus. See oli mulle emotsionaalselt väga raske aeg, õnneks elasin ema-isa juures, kes hoolitsesid minu ja mu lapse eest ja ma ei pidanud olema üksi. Olen terve elu elanud oma ema ja isaga koos, mul on olnud suhteid ka peale abielu kuid need ei ole püsima jäänud. Olen keskendunud tööle ja nüüd ka ema eest hoolitsemisele.