Lahutus

LAHUTUS?

Teekond lahutuseni võib olla päris pikk ja algab see tavaliselt vähemalt ühe partneri rahulolematusest suhtega. Suhte alguses domineerinud illusioonid partneri suhtes on purunenud ja tegelikud omadused ning käitumisharjumused paljastunud. Suhte edasine areng sõltubki sellest, kas erimeelsusi suudetakse konstruktiivselt lahendada ja oma rahulolematust mittedestruktiivselt viisil väljendada. Lahutusesuunalise arengu puhul jääb üha enam domineerima negatiivne, üksteist süüdistav suhtemuster ning partnerid kaugenevad emotsionaaselt teineteisest üha enam. Selles faasis, kus veel poole jõutud ükskõiksuseni ja allaandmiseni teineteise suhtes, on võimalik suhte parandamine ja läbi kriisi uuele lähedusetasemele jõudmine. Tavaliselt õnnestub see kergemini professionaalset abi kaasates.

Ema pingelises keskkonnas?

Kindlasti mitte alati, kuid siiski sageli on peredes lapsed tänu hoolitsusfunktsioonile emaga lähedasemalt seotud kui isaga. Kui paarisuhtes pinged kasvavad, kaldub see muster süvenema – ema ja laps (lapsed) saavad enam üleseotud ja isa kaugeneb pereelust üha enam. See on üpris tavapärane viis paarisuhtes kuhjuvate pingetega toimetulemiseks.  Vahel leitakse tasakaal nii, et partnerid toimivadki aastaid lapsevanematena ja laste kodust lahkumisel viivad aastaid tuha all hõõgunud pinged paari siiski lahku.

Isa pingelises keskkonnas?

Isaks kasvamine on paljude meeste jaoks keerulisem kui naistel emadusega kontakti saamine. Isaks kasvamine sõltub paljuski sellest, kui palju naine emana seda toetab ja juhtuda laseb. Kui partnerid oma soove ja vajadusi üksteisele avatult ei väljenda, võib mees ennast isana üpris abitult tunda ja sellest tundest pääsemiseks keskenduda pigem tööle, hobidele, muudele koduvälistele tegemisetele. Kaugenemine pereelust kasvatab paarisuhtes pingeid veelgi ning frustratsioon võib viia vanemlike rollide eskaleerumiseni – autoriteedi saavutamiseks peab isa olema lastega üha karmim ja isa nõudlikkuse tasandamiseks peab ema käituma lastega üha pehmemalt ja lubavamalt. Loomulikult võivad ema-isa rollid selles protsessis kujuneda ka vastupidiseks. Üksteise kasvatusstiilide suhtes ollakse kriitilised ja mõlemad vanemad võivad teist halvustades taotleda lapse poolehoidu.

Laps pingelises keskkonnas?

Lapse jaoks on vanematevahelises pingeväljas elamine äärmiselt raske ning võib põhjustada erinevat laadi füüsilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid probleeme. Lapse eakohane areng saab kahjustatud. Mõlemad vanemad on lapsele olulised ja kallid, kuid vanematevaheliste konfliktide käigus lasub lapsel sageli ootus hoida kas ühe või teise vanema poolele. See on lapsele ülejõukäiv ülesanne. Koduste pingete tulemusena võivad lapsel avalduda näiteks hüperaktiivsus, agressiivsus, tähelepanu keskendumisraskused, kurvameelsus, enesesüüdistused, sotsiaalselt mitteaktsepteeritud käitumine. Pingete kehalisteks avalduseteks on sageli erinevat laadi valud, palavikud, sagedased külmetushaigused, väiksematel lastel ka voodimärgamine ning klammerduv käitumine. Vanematel, olles pidevalt hõivatud oma suhteprobleemidega, pole ressurssi märgata lapse vajadusi ega neile adekvaatselt reageerida.

Vanemad saavad oma last aidata vaid sellega, et otsivad paarisuhte probleemidele abi väljastpoolt ega halvusta teist vanemat lapse kuuldes.

LAHUTUS!

Paarisuhe on lahutuseks küps siis, kui üks partner ei reageeri enam emotsionaalselt teise olukorrale ning kui ühel partneritest on selged plaanid tulevikuks. Paljudel juhtudel tuleb lahutusesoov ühele partneritest siiski ootamatult, kuigi suhe pole mõlema jaoks juba ammu rahuldustpakkuv olnud. Lahutus on üks stressitekitavamaid sündmusi inimese elus ning emotsionaalsed reaktsioonid on sarnased leinaprotsessile.

Tuleb hüvasti jätta oma senise elukorralduse, tulevikuplaanide, enesepildiga, millisena ennast nähti suhtes oma partneriga ja palju muugagi. Positiivse lahutusprotsessi puhul ei lõhuta mitte pere vaid lõpetatakse vaid see osa, mis ei toiminud – abikaasade suhe. Selleks on oluline, et mõlemad partnerid näeksid  oma osa lõppenud suhtes ning aktsepteeriksid, et suhte jätkumine tooks kahju kõigile pereliikmetele.

Ema  lahutuse protsessis?

Lahutusprotsess diferentseerib sageli lahutajad “heaks”, kes on süütu kannataja ja “pahaks”, kes lahutuse algatanud. Naised, eriti kui nad on mahajäetu positsioonis, võivad “kasu lõigata” ohvrirollist, saades nii oma sõprade kui lähedaste käest suuremat toetust ja mõistmist. Sellesse rolli ei tohiks kinni jääda, sest vaid aus analüüs oma rollile suhte ebaõnnestumises, aitab lahutusprotsessis edasi liikuda.

Emad on suurema tõenäosusega need, kelle kanda jääb suurem osa lastekasvatusega seotud koormusest. Seega on oht, et naiste majanduslik kindlustatus lahutusejärgselt väheneb. Kindlustamaks laste arenguks  vajalikku kasvukeskkonda, on mõistlik saavutada kulude jaotamise osas kindel kokkulepe. Halbadeks valikuteks on nii ebarealistlike nõudmiste esitamine teisele vanemale kui ka toetusest loobumine oma võimaluste ülehindamise tõttu.

Lahutuse käigus ei tohiks kindlasti unustada lapsi, kes vajavad sel perioodil suuremal määral koosolemist, tähelepanu ja hellust.

Isa lahutuse protsessis?

Lahutus toob kaasa palju erinevaid tundeid alates partneri süüdistustest kuni enesehaletsuseni välja. Olenevalt sellest, kas ollakse suhtest äramineja või mahajäetu, võib lahutusprotsess kujuneda kas paaniliseks põgenemiseks või partnerile kättemaksuks. Kumbki variant ei loo eeldusi kriisi edukaks läbimiseks. Paljusid raskete tunnetega lahutavaid partnerid aitab see, kui keskenduda lapse heaolule ning tema nimel pingutada ekskaasaga suhete laabumise nimel. Aktiivne ja asjalik tegutsemine aitab lahutuse protsessi kiirendada ja elumuutusega leppida.

Isade jaoks tähendab lahutus suurema tõenäosusega lastest eraldi elama asumist. See on enamasti valuline tõdemus ja otsus. Samas annab see võimaluse luua lapsega uut laadi suhe ning paljud isad avastavad, et nad saavad vanemarolliga palju parmini hakkama, kui olid ise arvanud. Paljudel juhtudel on lahutuse käigus vaja täpselt kokku leppida ja kirjalikult fikseerida lapse kasvatamisega seotud kohustused ja õigused. Nii tunnevad kõik osapooled, kaasa arvatud laps ennast kindlamalt ja turvalisemalt.

Laps lahutuse protsessis?

Lahutuse aeg võib lapse jaoks olla üpris kaootline periood. Väiksemad lapsed võivad tunda mahajäetusehirmu ja reageerida ülemäära klammerduvalt. Teismelised võivad “põgeneda” kodust omaealiste seltskonda, et sealt leida mõistmist ja tunnustust. Oluline on, et lapse igapäevane elukorraldus muutuks nii vähe kui võimalik.  Mida rohkem laps on kursis toimuvaga, seda kindlamat ta ennast tunneb. Sõltuvalt vanusest võivad lapsel olla lahutusega seoses erinevad küsimused, neile peaks otse ja keerutamata vastama.

Kindlasti ei tohiks last panna otsustama, kumma vanema juures ta elada soovib. Laps on alati lojaalne oma mõlemale vanemale ja nende vahel valida ta ei suuda. Vanemate ülesanne on kokku leppida lapse eest hoolitsemise plaan ja lapse soovidega selle koostamisel arvestada. Last ei kahjusta mitte lahutus kui selline, vaid vanemate laastavad emotsionaalsed reaktsioonid üksteise suhtes.

LAHUTUS…

Kuigi lahutus ametlikult vormistatud ja eraldi elama asutud, ei pruugi emotsionaalne tasakaal saabuda veel niipea. Tunded võivad kõikuda seinast seina – kergendus otsuse lõplikkusest kuni hirmu ja kahetsuseni välja. Uus elu vajab harjumist, tühimik partneri puudumisest vajab täitmist. Paljude inimeste jaoks on lahutusesoov seotud iseseisvuspüüdlustega. Partnerist lahkuminek annab võimaluse enda vajadused esiplaanile seada ja iseennast seeläbi paremini tundma õppida. Eneseanalüüs on vajalik, et järgmises suhtes ei korrataks samu mustreid, mis lahutuseni viisid.

Hea lahutus on see, kui emotsionaalne seotus ekspartneriga on lõppenud ning iseenda terviklikkus taastunud.  Kui lahutus ei osutu enam sündmuseks, mis jagab elu “enne” ja “pärast” eluks.

Ema pärast lahutust?

Suurimaks väljakutseks lahutusejärgselt on vanemlike funktsioonide jagamine lapse isaga. See, kuidas ema suhtub lapse isasse, mõjutab oluliselt lapse suhteid isaga, eriti kehtib see väiksemate laste puhul. Kui ema väljendab ärevust isaga kohtumiste eel, võib laps reageerida samuti ärevusega ja keelduda isaga koosolemisest. See omakorda pingestab ema-isa suhteid, mis ei too head ka lapsele. Raskeks võivad osutuda ka lapsega seotud kokkulepetest kinnipidamised ning erinevad kasvatusstiilid. Üheltpoolt on oluline mõista, et ema ja isa ongi lapsega tegelemisel erinevad ja see on omaette väärtus, kuid teisalt vajavad esilekerkinud probleemid vanematevahelist tihedat suhtlust.

Lapsega üksijäänud ema puhul on oht ema ja lapse üleseotuseks. Lapsest võib saada emale nn. partner ja ärakuulaja, mis oluliselt häirib lapse loomulikku arenguprotsessi. Ema ülesanne on teadvustada, et tal tuleb leida toetusevõimalused täiskasvanutemaailmast ning lasta lapsel elada lapse elu.

Samuti tuleb ettevaatlik olla mitme lapse puhul vanima lapse “vanemlikustamisel”. Ühelt poolt on loomulik, et vanim laps aitab nooremaid, kuid teadlik tuleb olla sellest, et vanemlik vastutus lasub täiskasvanul, mitte lapsel.

Isa pärast lahutust?

Säilitada eraldielava isana hea kontakt oma lastega, on suur väljakutse, rääkimata üksikisadest, kelle elustiil vajab suuri ümberkorraldusi.  Enamiku isade saatuseks jääb siiski peale lahutust oma lapse elus distantsilt osaleda. See on ka põhjuseks, miks mehed kannatavad lahutusejärgselt sageli enam kui naised. Lisaks partnerikaotusele muutuvad nende suhted lastega, kellega nad olid ehk lähedasemadki kui naisega.

Seda enam saavad oluliseks kokkulepped lapse kasvatamise ja hoolitsemisega seoses. Lahutusejärgseid negatiivseid emotsioone ekspartneri suhtes peaks suutma lahus hoida vanemlikust toimimisest. Lapsed vajavad vähemalt viisakalt suhtlevad vanemaid, kes üksteist respekteerivad.

Lapsega uutmoodi isasuhte loomisele aitavad kaasa rituaalid ja koosloodud traditsioonid. Lapse aeg isaga olgu vaid tema päralt, et lapsel oleks lahkudes kaasa võtta kuhjaga armastust, millest jätkuks järgmise korrani.

Laps pärast lahutust?

Enamik lapsi toibub lahutusprotsessist ja elu läheb tavapäraselt edasi. Paljude jaoks on vanemate lahkuminek kergendus –  lõppenud on tülid, vanemate näol võib üle hulga aja näha jälle naeratust. Vanemate juures võib avastada uusi omadusi, mis kooselades väljenduda ei saanud, näiteks et isaga koosveedetud aeg võib nii tore olla või et ema loeb jälle unejuttu.

Lisaks suureneb “hea” lahutusprotsessi tulemusena lapse pere – tulevased kasuvanemad, -õed, -vennad jt. Tähtis on, et laps teaks ja tunneks – vanemate armastus tema vastu pole muutunud.

Teksti autor on psühholoog-pereterapeut Siiri Tõniste