Üksikvanema elu saab parandada

Rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit on öelnud, et Eestis leidub ka selliseid peresid, kus vaesus vaatab sisse nii uksest kui ka aknast. Need on enamasti töötute vanemate või üksikvanema pered.

Olukorra tõsiduse adumiseks piisab pilguheidust statistikale, mis on eriti kurb just üksikvanemate puhul. Eesti on üksikvanemate suure osa poolest OECD riikide esiviisikus – ligi 22% Eesti lastest kasvab üksikvanema hoole all. Statistika näitab ka, et suur osa nendest ehk 38% üksikvanemaga leibkondadest elab vaesuses. Ei pensionäride ega paljulapseliste peredes pole vaesus nii karjuv kui üksikvanemate seas.

Peale selle, et üksikvanemaga peres lasub enamasti isa puudumisel laste kasvatamise topeltkoormus emal, tuleb üksikemal tihti ka rahaliselt lapse arengusse ainuisikuliselt panustada, sest osale isadest on lapse elatisraha maksmatajätmine väljakujunenud norm. Nende perede olukord oleks märksa kergem, kui lapse elatisraha korrektselt iga kuu laekuks. Paraku on reaalsus teine. Eestis on hinnanguliselt 25 000 last, kes ei saa pere juurest lahkunud vanemalt elatisraha. Last kasvataval vanemal on paberil sissetulekut justkui piisavalt, kuid reaalselt kontole raha ei laeku. Sellises olukorras on emad, kellele kohus on elatise välja mõistnud, kuid regulaarselt või täies ulatuses või üldse elatis nendeni ei jõua. Tulemuseks on olukord, kus pere ei saa ka sotsiaaltoetusele loota.

Kohtutäituritest pole abi

Kui lapsest lahus elav lapsevanem elatisraha ette nähtud ajal ei tasu, on elatiseta jäänud vanema õigus pöörduda kohtutäituri poole, et elatisvõlg sisse nõuda. 2006. aastal esitati kohtutäituritele menetlusse 1171 elatisnõuet ja üksnes 3% elatisnõuetest muutusid lapsele leivarahaks. Olukord on 2006. aastaga võrreldes küll oluliselt paranenud (rekordaasta on 2010, kui 43% nõuetest rahuldati), kuid majandussurutis ja Soome tööle siirdumine on teinud oma korrektiivid. 2011. aastal langes see näitaja 35%ni. Elatisrahasüsteem on paraku tõestanud, et see ei toimi – liiga paljudel juhtudel ei jõua elatisraha lasteni. Vaatame, kuidas on teistes riikides elatisraha võlgnevustega tegeldud.

Soomes töötab riigiaparaat meiega võrreldes hoopis tõhusamalt. Kui Soomes jääb võlgu lapsevanem, kes on kohustatud maksma elatist, on alimentide saajal õigus saada elatisraha sissenõudmiseks abi omavalitsustöötajalt. Ametnik kindlustab koostöös kohtutäituriga alimentide sissenõudmise. Kui juhtub, et maksukohustuslane siiski ei maksa kindlaksmääratud alimente, hakkab neid maksma omavalitsus. Võlgnikuga tegeleb edasi juba omavalitsus. See tagab, et kõike kaitsetum pool, kes eelkõige on laps, elatisraha võlgnevuse tõttu ei kannata. Keskmine ühe laspe elatisraha Soomes on 118,15 € kuus.

Rootsis on aga mindud laste kaitsel veel kaugemale. Lahutatud vanemate lastele maksab sotsiaalkindlustusamet elatisraha eestkostjast vanema kaudu, toetuse suuruseks on 1173 Rootsi krooni kuus (ca 135 eurot). Elatist maksma kohustatud vanem peab riigile selle summa tagasi maksma sõltuvalt sissetulekust ja laste üldarvust. Kui toetust makstakse otse eestkostjast vanemale, maksab sotsiaalkindlustusamet vastavalt väiksemat toetust. Tagasimaksmiskohustus määratakse kohe alguses haldusmenetluse käigus. Laps ega vanem ei pea taotlema kohtult elatisraha käsitlevat otsust, välja arvatud juhul, kui elatist maksma kohustatud vanem peab maksma üle 1173 Rootsi krooni ja ta eirab seda kohustust.

Ka Läti üksik-vanemal on parem

Lätis on Eestiga võrreldes mindud üksikvanema abistamisel märksa kaugemale. Läti üksikvanem võib esitada Elatise Tagamise Fondile avalduse alaealisele lapsele elatise maksmiseks, kui elatise väljamõistmise kohtulahendit ei täideta.

Läti elatisfond loodi 2004. aastal ja see toimib edukalt käeoleva ajani. 2011. aastal sai sellest fondist Lätis jätkuvast majanduskriisis hoolimata toetust üle 23 000 lapse. Mõni lapsevanem saab fondist toetust mitme lapse eest ja seetõttu on toetust saavate vanemate arv samaks ajaks väiksem – 17 190. Toetuse suurus fondist sõltub nii kohtu otsusest kui ka lapse vanusest – alates 1. jaanuarist 2010 on kuni seitsme aasta vanuse lapse toetus kuni 30 latti (ca 38 eurot) kuus ja 7 kuni 18 aastasele lapsele maksab fond välja kuni 35 latti (ca 45 eurot) kuus. See summa pole küll Põhjamaadega võrreldes suur, kuid abiks neile, kellel muidu taldrikule tõsta ainult kohtuotsus.

Aga mis saab Eestist?

Suve hakul hulga kõlapinda tekitanud idee tõsta lapsetoetusi ja muuta need vajaduspõhiseks on kiiduväärt, vähendades eriti just paljulapseliste perede riski sattuda allapoole vaesuspiiri. Paraku üksikvanemaid see suurt ei aita.

Lastetoetuste tõstmise kõrvalt ei saa me ära unustada, et oleme üksikvanemate hulga poolest Euroopas esirinnas. Paljud üksikvanemate peredes kasvavad lapsed ei saa materiaalsetel põhustel elada täisväärtuslikku elu. Need lapsed ei saa käia huviringides, toituda tervislikult ning raha napib isegi õpikute ja raamatute ostmiseks. Eriti kurvaks teeb olukord, kus elatisraha kitsikuses olevatele peredele ei laeku. Riik aga ei saa aidata, kuna riigi poolt pole elatisvõlgade tasumiseks vahendeid ette nähtud. Siinkohal oleks aeg mõelda laiemalt: kui palju kaotame, kui laps langeb varakult koolist välja või kui lapse anded ja oskused elus toime tulla on korralikult välja arendamata?

Kas eeskujuks võtta Läti, Prantsuse, Soome või hoopis mõne teise riigi praktika, on arutelu koht ja eks head mõtted selgu ikka tulise diskussiooni käigus. Siinkohal kutsuksingi üles avaldama arvamust, kuidas liikuda Eestis elatisküsimusega edasi, et sügisene parlamendi istungijärk tooks lastetoetuste kõrval ka laiapõhjalise arutelu elatisrahaküsimuse üle. Teie mõtteid ootan meiliaadressile reet.roos@riigikogu.ee.

Leave a Reply