Sain 17aastaselt tuttavaks oma mehega, üsna pea kolisin tema ja ta ema juurde elama ning aasta pärast sündis meile poeg, kes oli väiksena väga haige. Paari aasta pärast sündis ka teine poeg. Mees oli igati abiks lastega toimetamisel ja mööda arste käimisel, kuid armastas õhtuti napsu võtta. Napsuvõtmised muutusid ajaga aina tõsisemaks ja tõsisemaks ja kaineid päevi jäi järjest vähemaks, üsna pea ei saanud partnerlusest enam rääkida.
Napsuvõtmised muutusid ajaga aina tõsisemaks ja tõsisemaks ja kaineid päevi jäi järjest vähemaks…
Otsustasin, et kolin ära ja kannan koormat üksi. Tundus, et nii jääb lastele vähemalt üks vanem alles, koos olles kartsin et murdun koorma all. Lahutust mees pikka aega ei andnud, samuti asju mis korterisse jäid, nagu näiteks laste voodid ja mänguasjad ja riided, tulime ju ära vaid mõne kotiga mis käe otsas ära jaksasime kanda. Lapsed olid 6 ja 4, kolisime teise linna ja alustasime otsast uuesti, alguses üürikas, hiljem saime laenuga korteri osta. Alimendid tuli mehe käest kohtu kaudu välja nõuda. Suhe isaga ja laste vahel hääbus. Alguses ta küll lubas vaatama tulle ja käiski mõned korrad kohal, kuid enamasti andis vaid lubadusi mis jäid katmata. Õnneks oli abi vanaemast, kes endiselt oma rolli tõsiselt võttis ja lapsi suvevaheaegadel enda poole ootas.
Tagantjärgi arvan, et tegin õige otsuse, minu lastel on võimalik kasvada ilma alkohooliku terrorita. Ka minu isa oli alkohoolik ja elas koos meiega kuid mälestused temast ja temaga koosoldud ajast, ning pilt pidevalt kurnatud emast kes isa joomiste tõttu kannatas on eredalt meeles, samuti soov, et ema isast lahutaks ja me ei peaks terrorit kannatama.
