Olime elukaaslasega olnud koos paar aastat ,kui planeerisime lapse saada. Mees oli siis veel tubli ja töökas ,väljas käisime harvaja kui midagi tegime siis koos ikka. Kõik oli tore kuni 2 kuud peale lapse sündi…peale seda läks elu juba välja kannatamatuks. Meest kodus ei olnud üldse vaid oli ainult väljas pidutsemas,valetas et on pikalt tööl ,kuid samal ajal käis kasiinos hoopis või joomas kuskil sõpradega ,kes “tekksid” peale lapse sündi.
See oli tavaline ,et nädala sees tuli kell 12 öösel koju ja nädalavahetusel polnudki kodus. Olin beebiga koguaeg üksi.
Kui laps oli umbes 8 kuune,tekkisid tal ka politseiga probleemid,kuna hakkas tegelema mingite kahtlaste asjadega.
Lõpuks maksin oma emapalgast kõik üüri ,söögi ja kulutused lapse peale. Tema raha läks ilmselt kasiinosse.
Üsna pea peale seda läksime lahku,sain odavalt endale üürikorteri ,kuhu lapsega kolisin,õnneks mul oli normaalne emapalk ja tulime toime lapsega.
Kui emapalk läbi sai siis sain vanasse töökohta tagasi tööle ja lapsele leidsin koha päevahoius,mis oli muidugi väga kallis aga tulime õnneks toime omadega. Kuigi väga raske oli. Lapse isa ei aidanud üldse ega tundnud huvi lapse vastu,irooniline või mis..arvestades seda,et lapse saamine oli mõlema ühine soov.
Kõige raskem oli see,et laps oli haige pidevalt ja kui olin lapsega haiguslehel siis ei makstud mulle oma palga järgi haiguraha vaid miinimumpalga järgi,kuna selleks ,et saada oma palga järgi haigusraha pean töötama terve kalendriaasta (st jaanuarist -detsembrini täpselt).
Samal ajal pidin maksma ikkagi päevahoiu eest,mis oli üle 200 euri kuus.
Nüüd on laps juba 4 aastane ja õnneks meil juba kergem. Laps pole nii palju haige ja saan tööl käia. Lapse isal on alimendid peal,kuid selle aja jooksul pole mingit raha siiani näinud,rääkimata kasvatamisest. Kõige raskem on see,et kui oleks kaks vanemat,saaksin lapsele palju paremat elukvaliteeti pakkuda. Rohkem huviringe jne. Kurb.
Vahepeal küll rongaisa helistab ja ütle,et kannab raha jne kuid seda pole juhtunud kunagi.
