Räägime kaasa

Räägime kaasa poliitikas

Kas riik peaks maksma alimendid üksikvanematele ning nõudma need välja teiselt poolelt ise või peaks rahasjade klaarimine oleme lapsevanemate omavaheline probleem? Me leiame, et paljud probleemid on seotud just toimetuleku ja majandusliku heaoluga. Kui sul on kohustusi kahe eest aga kohustuse osas keegi sind ei aita, siis kuidas oleks võimalik välja murda?

Siin on sul võimalus väljendada oma mõtteid ja soove, kuidas riik ja ühiskond võiks paremini toimida. Me proovime seista hea selle eest, et meie ühine hääl kostuks kaugele ning tegutseme usus, et riik hakkaks enam mõistma üksikvanemate ja nende laste vajadusi.

Probleeme ja murekohti on igas riigis mitmeid, kuid mõnikord on mure niivõrd suur, et sellest on valus rääkida. Ja kui sa oled jäänud üksi, siis raskuste käes võid sa muutuda veelgi haavatavamaks. Aga üksikuid on palju. Kui näiteks paljulasteliste peredel on Eestis väga palju toetajaid ja abilisi (see on väga tore), siis tegelikult vaesuspiiril või alla selle on lapsi paljulastelistel peredel ca 2500, kui samas näitaja üksikvanemate käe all kasvavate laste osas on ca 21500. Kuid hetkel üksikvanemaid aitavad hetkel vähesed. Eestis kasvab üksikvanemate käe all kokku 2011 aasta seisuga ca 60000 last ehk alla vaesuspiiri elab üksikvanemate lastest tervelt 36%

Üksikvanemlus ja ühiskond

Loodetavasti muutub ja areneb ka ühiskond.

Räägime kaasa

Saadetud ideed lähevad modereerimisele. Jätame endale õiguse tekste mitte avaldada, kui need kahjustavad kedagi või tekitavad muid probleeme.

Saadetud mõtted

2013.01.23

Kindlast ei peaks see olema ainult lapsevanemate omavaheline mure. Vaadates alla vaesuspiiril elavate üksikvanema laste arvu on see ju kohutav. Olen ka ise üksikvanem ja olukorras kus lapsed ei saa elatisraha ja arvestades hetke seadusi kahjuks, siis see olukord vaid süveneb veelgi. Enda kogemusest võin tuua näite,et lapsevanem ehk antud juhul lapse isa käis “mustalt ” tööl 11 a. ei olnud ju tal enda nimel ei vara,ei pangas midagi jne.

Kohtutäitur on sellises olukorras vaid kätega laiutaja ja eks ole ju õige,et kus ei ole ei ole ka midagi ju lapsele anda. Mina ju ei saanud ütelda lapsele,et täna kooli ei lähe ja täna süüa ei saa …laps haige ja ootamatu väljamineku ehk rohtude pärast jäi elektriarve maksmata ja tegime ahjus söögi, sõime küünlavalgel ja kuna pool tühjas majas külmus toru lõhki ja raha paranduseks polnud … sulatasime lund.poleks ahiküttega elamist mul olnud, oleksin sunnitud minema … ma ei teagi kuhu – varjupaika!

Mul ei ole mu lastel peal minu kedagi – ei vanaema,tädisi jne.  ja igapäev on majanduslikult vägagi läbimõeldud.Kohtus sai see isa karistuseks 1,4 aastat tingimisikaristuse ja kohtukulud.Ma nägin vaid naerul nägu ja see suhtumine,et nagunii ta ei maksa ja isegi kui istub paar kuud,siis hiljem jätkab ikka samas vaimus.

Olen käinud 4 korda kohtus ja tulemus on null … nüüd on kõige vanem laps kohe 18a. ja jätkab seda teed … äkki kunagi veidigi saab ta endale ka isalt. Sellist teed on peale minu sellesama mehe pärast veel teiselgi naisel 2 last kannatanud ja tema isegi ei anna kohtusse,sest nagunii karistus on nii minimaalne,et mees ei tunne mingit hirmu ja käib vaid mustalt tööl, sõidab autodega,elab omamajas,sööb lõunaid väljas koos sõpradega jne. ja kogu vara on elukaaslase nimel.

Mehe tuttavatelt,aga olen näiteks kuulnud hiljuti lauset mis küll veidi labaselt … “kui riik hakkaks maksma ,siis on küll jama.eidele võlgu jääda on savi,kuid riigile ikka päris jama värk” Oleks siinjuures ka kohtu karistused rangemad sellisl mittetoetamisel,siis tegelikult hakkaks vägagi paljud oma kohustusi ka täitma. Sellist suhtumist,et lihtsalt lähen ja iialgi tagasi ei vaata ja ei toeta on väga palju ja lapsed kannatavad nii emotsionaalselt vanema puudumise tõttu,kui ka mittemaksmise korral majanduslikult.

Vaesuses olevad üksikvanemad suunduvad sots. osakonda ja neid toetatakse maksumaksja raha eest mida riik ei saa iial tagasi …. kui aga mittemaksja eest maksaks riik,siis on lootus riigil saada ju kunagigi midagi tagasi ja soovides oma raha kiiremalt saada(,ehk siis ma mõtlen neid vanemaid,kes sihilikult ei maksa) saaksid tõesti ranged karistused ja võibolla ka sund töö riigile,keeld piiri ületada,kuni võlgnevus on kustunud – oleks kindlasti ju kasulikum ja kõige tähtam,et lapsed saaksid elada ,mitte ei peaks näiteks 11a. olema selles vaesuspiiris olevas nimekirjas.

Elatise mittemaksmine on nendel mittemaksjatel väga kõvasti põhjendatud … et kui halb oli teine pool ja kui palju üldse lapseni jõuab ja 90% unustatakse laps tegelikult ära ja karistatakse selle peitmisega vist endaarvates seda üksi jäänud lapsega vanemat ,kuigi tegelikult saab kannatada laps.Mitte elatise maksjatel kellel on tõesti hetke raskused ,kas siis töötus,haige jne. nemad ju ei peida ja ka tasuvad jõudumööda tekkinud võlgnevuse … kuigi ka siin kohal on vajalik riigi abi sest kui näiteks inimene on töötu,haige 2 kuud,siis laps ju pole selles süüdi ja vajab ka siis toitu jne. sots osakonnast saab küll ka abi paluda ja ka toetatakse elat.miinimumini ja on loomulikult abiks.

Eks see üks väga suurt muret tekitav olukord on ja midagi peaks olemasolevas seaduses väga,väga palju karmistama ja muutma ja majanduslikult lapsi ka turvalisemalt aitama. Loodan siiralt,et riik lõpuks mõistab,et meie lapsed pole oma vanemate mitte sobivuse jne. pärast siis riiki sündinud ja iga laps on kui väike ime keda on oodatud ja kellest sirgub näiteks järgnev poliitik … hetkel ma loodan,et mitte poliitik sest see eeskuju ja suhtumine inimväärtusesse on see mida me oma lastele igapäev näitame ja tänasepäeva seisuga on see kohutav ja julm … sooviks näidata turvalist,hoolivat riiki ja et lapsed kasvaks suureks nähes enda ümber kohusetundlikust,hoolivust ja kui neil ka endil peaks juhtuma,et nende laps mingisugusel põhjusel jääb üksikvanema lapseks ..siis vähemalt teab,et laps on kaitstud.