Jutustab Marika (nimi muudetud) 18 a.
Olin oma issi tütar. Mul on väga hea meel, et sain elada veel terves perekonnas, kus mul oli ema ja isa. Ma sain küll aru, et see, mis toimus minu ema ja isa vahel ei olnud alati väga ideaalne, aga meil oli pere, meil olid sõbrad, meil olid pereüritused ja kui minu lasteaiakaaslastel ja klassikaaslastel vanemad lahku läksid, siis mina olin täiesti kindel, et minuga küll nii ei juhtu. Aga juhtus küll. Ühel päeval ütles mulle üks minu sõber, et minu isa nähti linna peale käsikäes jalutamas ühe naisega ja see ei olnud minu ema. Ma ei suutnud seda uskuda, aga hakkasin ikkagi oma isa käest aru pärima ja siis Ta ütles, et ei ta jääb mind alati armastama, aga ta ei armasta enam minu ema ja et ta kahtleb, kas ta on teda üldse kunagi armastanud . Hakkasin lihtsalt nutma. Tundsin soovi kõike ilusat prügikasti visata, mis mu elus seoses minu isaga oli.
Minu ema elu kukkus kokku ja mina tundsin, et pidin võtma vastutuse paljude asjade eest. Suurema vastutuse, kui minuvanune 13 aastane tüdruk seda tegema oleks pidanud. Ma saan oma emast aru, et ka kogu tema elu kukkus kokku, ta muutuv väga närviliseks ja mõnikord elas olma närvilisust ka meie peal välja. Olen talle öeldnud, et ma saan aru, kui raske tal oli, kui kõik äkki tema vastutuse peale jäi, aga olen ka küsimud, et kas tema mõistis, kui raske minu oli. Kui raske mul endiselt olla on, kui ma ei julge eriti uskuda ega usaldada.
Samas ma armastan oma ema ja näen, et ta on olnud tegelikult ka väga hea ema ja ja püüdnud anda oma parima. Ma ei tea, mis saab minu väiksematest õdedest vendadest, kes ei ole kunagi kasvanud üles perekonnas, perekonnas, kus on olemas mõlemad, nii ema kui isa, siis, kui nemad saavad teismelisteks…?
Spetsialisti pilgu läbi:
On oluline, et lahutusprotsessi jooksul ei jääks lapsed emotsionaalselt ühe või teise lapsevanema mõju alla, vaid et mõlemad lapsevanemad suudaksid ja oskaksid ehitada üles jätkuvalt toimivaid ja dünaamilisi suhteid oma lastega. Käesoleva loo juures võib oletada, et tütar on hakanud kandma oma ema tundeid , pettumust ja kibestumist. Samas ei joonistu loost välja, missugused on suhted isa ja teiste laste vahel, et objektiivsemalt näha ja analüüsida kogu pere lugu. Teiste maade kogemuste põhjal on töötatud välja koolitusprogramme, mis aitavad lahkuminevatel vanematel jääda jätkuvalt lapsevanema rollidesse ning vajadusel ehitada üles ka iseendi ja laste vahel uutmoodi lähedus,mis vastaks muutunud olukorra vajadustele. Teine lapsevanem ei saa siinjuures sellesse suhtesse sekkuda. Võib olla, et antud loos on tegemist ka liigselt n.ö “ vanemlikustatud lapsega“, ehk vastutusega, mis on langenud pere vanema lapse õlule. Võib tunduda, et piirid selles suhtes on ületatud alles siis, kui üks laps perekonnas on pidanud hakkama vastutama teiste laste kooliskäimise ja muu igapäevase toimetuleku eest (söök jne) kuid ka näiteks lahutusejärgselt depressiooni sattunud ema kõrval emotsionaalselt toime tulla ja toetust pakkuda on alaealise lapse jaoks sageli liiga palju.
Parema toimetuleku ja pereliikmete väiksemate kahjustuste eesmärgil oleks hea pöörduda pereterapeudi juurde, kes aitaks pere allsüsteeme ümberkujundada selliseks, et mõne pereliikme peal ei lasuks liigselt palju emotsionaalset koormust ega pinget. Kui on maandatud ärevus ja süütunded, siis tekib kõikide osapoolte jaoks enam ruumi parimate toimetulekuoskuste avastamiseks ning vajadusel ka omandamiseks, et tulla toime muutunud olukorras parimal võimalikul moel.
