info@yksikvanem.com

Reet Roos: Noored pered vajavad kindlustunnet, siis sünnib ka rohkem lapsi

Hirmusid pere loomise ees vähendaks teadmine, et elatisvõla korral laekub lapse kasvatamiseks vajalik raha riigilt või omavalitsuselt, mis võtab võlgade õhkujäämise korral elatise maksmise enda peale ja tegeleb võlgnikult võla nõudmisega ise.

Viimase paarikümne aasta sündimuskäitumist vaadates hakkab silma, et esimeste laste osakaal kogu sündides üha väheneb ning esmasünnitaja keskmine vanus aina tõuseb. Võrreldes 1992. aastaga on esmasündide osakaal Eestis langenud 50lt protsendilt 40le ning esmasünnitaja vanus tõusnud 22,7 aastalt 26,4ni.

Oleme taasiseseisvumise järel ilmselt liialt keskendunud kolmanda lapse sündimisele. Mõneti on see arusaadav, sest on kolm ju see maagiline number, mis võiks rahva taastootmise seisukohast olla pere laste arvuks.

Statistikale pilku peale visates on sündimiskäitumine aga muutumas ja keskenduda tuleks lisaks kolmandatele lastele üha enam esimestele – et nad ei jääks sündimata ega sünniks liiga hilja. Kui veel aastal 2000 sündis esimesi lapsi Eesti peredesse 6320, teisi lapsi 4195 ja kolmandaid lapsi 1582, siis aastatega on olukord muutunud. 2011. aastal sündis esimesi ja teisi lapsi praktiliselt võrdselt: vastavalt 5895 ja 5675. Jõudsalt on suurenenud ka kolmandate laste hulk, mis on tõusnud 2011. aastal 2 177ni.

Kui kolmanda lapse puhul on rahvastikuteadlased täheldanud, et lapse saamise otsustamisel on olulised eelkõige pehmed faktorid, nagu pere sisekliima ja elukeskkond, siis esimeste laste puhul on olulised eelkõige materiaalsed mõjutegurid, kuna töökohta alles otsitakse ja karjääri kujundatakse, rääkimata haridustee lõpetamisest.

Esimesed lapsed sünnivad üldjuhul noortesse peredesse, mistõttu tuleb eelkõige luua nendele perele kindlustunne. Kindlustunne, et lapse saamine ei halvenda järsult pere majanduslikku olukorda või et kooselu lagunemine ja üksikvanemaks jäämine ei tähenda automaatselt last kasvatava vanema vaesusriski langemist. See on oluline, sest 38 protsenti üksikvanemaga leibkondadest elab vaesuses!

Karjäär ja pere

Noored emad vajavad kindlustunnet, et lapse kasvatamine ja karjääri tegemine on paralleelselt võimalikud ja ema ei pea lapse tõttu oma karjäärist loobuma. Noor pere tahab kindlustunnet, et suudetakse pakkuda lapsele parimat võimalikku keskkonda üleskasvamiseks. Just kindlustunde puudumine näib olevat üks peamisi põhjuseid, miks esimese lapse saamist edasi lükatakse või halvimal juhul sellest üldse loobutakse.

Sündimuse suurendamisel on vanemahüvitis olnud tõhus meede, kuid perepoliitika vajab pidevalt täiendamist ja täna on vanemahüvitis end ammendamas – hädasti on vaja uusi meetmeid. Üks võtmeküsimusi seisneb selles, kuidas motiveerida tööandjat väikelast kasvatavat ema enda juurde tööle võtma ja kuidas tagada, et emapuhkuselt naasva naise töökoht oleks ikka alles.

Pakun siinkohal diskusiooniks välja mõned mõtted. Esiteks tuleks emapalk teha paindlikumaks. Miks ei võiks emapalka osaliselt nii-öelda reservi jätta ja mingis osas välja võtta kuni lapse esimesse klassi minekuni?

Sellel oleks mitu plussi alates paindlikust tööajast. Vähem on aga räägitud sellest, et kui väikelapse emal on võimalus võtta välja emapuhkust pikema perioodi jooksul, muutub ettevõtjatele normiks aktsepteeriv suhtumine lastega naistöötajatesse ja paindliku tööajaga töötamisse.

Miks mitte töötada pool päeva ja teise pool päeva olla emapuhkusel, 4 töötundi on võimalik ühildada ka imetamisega. Loomulikult tuleb kättesaadavamaks teha lastehoiuteenus. Selleks aga on suurem summa järgmise perioodi euroraha juba planeeritud.

Aga läheme veel julgemaks – miks ei võiks ema ja isa töötada mõlemad poole päeva ja teise poole päevast vanemapalga eest kordamööda last hooldada? Mida rohkem suudame mehi kaasata väikelapse kasvatamisse vanemapalga eest, seda väiksem on emade hirm oma kvalifikatsiooni ja sellega seoses ka töökohta ja karjääri kaotada. Ja võidavad ka isad, lapsed ja pered tervikuna.

Üksikvanemad

Teine argument, mis pärsib noorte vanemate kindlustunnet, on hirm, et kooselu lagunemise korral jäädakse last kasvatama üksi. Statistiliselt on lahutus küllaltki tõenäoline: ligi kolmandik kuni 4 aastat kestnud abielusid lahutatakse. Samuti paistame silma suure üksikvanemate hulga poolest: 22 protsenti lastest kasvab üksikvanema hoole all.

Peale selle, et üksikvanemaga peres lasub enamasti isa puudumisel laste kasvatamise topeltkoormus emal, tuleb üksikemal tihti ka rahaliselt lapse arengusse ainuisikuliselt panustada, sest osadele vanematest on lapse elatisraha maksmata jätmine kahjuks väljakujunenud normiks.

Hirmusid pere loomise ees vähendaks teadmine, et elatisvõla esinemise korral laekub lapse kasvatamiseks vajalik raha riigilt või omavalitsuselt, kes võtab võlgade õhkujäämise korral elatise maksmise enda peale ja tegeleb võlgnikult võla nõudmisega edasi ise. See tagaks, et kõige kaitsetum pool ei kannataks elatisraha võlgnevuste tõttu. Sarnastel põhimõtetel tegeletakse elatisvõlgadega ka meie naaberriikides: Lätis, Soomes ja Rootsis.

Eluasemelaenu kompenseerimine

Kolmas probleem on seotud eluasemega, kuna lapse saamine tähendab üldjuhul vajadust suurema eluaseme järele. Oma töökarjääri alles alustava noore inimese jaoks on mõte siduda end aastakümneteks eluasemelaenuga hirmutav. Et noor pere suudaks pakkuda oma lapsele võimalikult head elukeskkonda, võiks riigi poolt kompenseerida lapse sünni puhul osa eluasemelaenust. Näiteks 15-20 protsendi eluasemelaenu kustutamine kodu loomiseks oleks noorele perele kindlasti arvestatavaks indikaatoriks pere loomise kasuks.

Uuendusmeelsemad vallad on selles suunas juba mõelnud, kaaludes näiteks maja ehitamiseks anda noortele peredele tasuda maad ja ehk ka kommunikatsioone. Loomulikult on selle peapõhjus omavalitsuste võitlus noorte maksumaksjate eest, kuid sellega kaasnevad mõjud pere loomiseks on ju positiivsed.

Noored naised on liiga tihti valiku ees, kas olla hea ema ja luua pere või panustada karjäärile. Aga minu meelest on lausa inimõigus olla mõlemat – hinnatud töötaja ja hea ema. Riigi mure on kujundada keskkond, et lapse sündi ei lükataks kaugesse „turvalisemasse“ tulevikku ja lapse ning karjääri ülesehitamine oleks paralleelselt võimalik. Naised ei taha valida, vaid mõlemat korraga!

Leave a Reply