Tööalase tüdimuse vastu aitab mitmekülgsus

Pane silmad kinni ja kujutle oma unistuste töökohta. Mõtle hoolega, milline hoone see on, millised värvid, lõhnad ja vormid seal on ja milline ideaalne teekond sinna viib. Kujutle vaimusilmas neid lahkete nägudega inimesi, kes su töökohal askeldavad. Ideaalset ülemust – mis nägu tema küll võiks olla. On ta mees või naine, milline on tema hääletoon. Mõtle täpselt, mis on see töö, mida sa oma unistuste ametikohal hommikul esimese asjana teed. Tunneta kasvõi hetkekski, kuis sa naudid oma tööd. Ja mõtle ka sellele, mis on see palganumber, mis sulle unistuste töökohal makstakse?

Kui sa kaasa mõtlesid, usun, et su näole tekkis mõnus rahuloluvarjund ja sa naeratad praegu.

Võib olla sul on õnn juba praegu töötada sellel ametikohal?

Sagedamini kohtan küll selliseid inimesi, kelle ideaalne pilt tegelikkusest kõvasti erineb. Kes pole rahul töökaaslastega, kes peab juhtimispoliitikat narriks, tahaks oluliselt rohkem teenida, olla paremini tunnustatud ja motiveeritud või ei vaimusta teda kogu töövaldkond. Enamasti ei osata nende probleemidega ka midagi muud peal hakata, kui ollakse rahulolematud, virisetakse ja otsitakse süüdlasi. Või otsitakse enda rahustamiseks pidevalt paremaid tööpakkumisi. Ühel juhul sajast võibki ju nii olla, et leiad oma ideaaltöökoha ja tööabielu kestab igavesti ning harmooniliselt kuni pensionini. Võib aga juhtuda ka, et peale esimest eufooriat selguvad uue töökohakandidaadi varjatud pahed. Mida siis teha – jäädagi tööturul lootusetult tiirlema, leppida töörahulolematusega, harjuda tööstressi kui paratamatu elu kaasnähtusega. Enne veel kui nii rägnale lepingule alla kirjutada, tuleks vaadata üle, mis ikka on meie endi võimuses töökohta paremaks kujundada ja mis pole. Pole ju erilist kasu siunata ülemusi, töökultuuri ja töötingimusi kui me neid muuta ei saa. Mõistlik on tegeleda kõige sellega, mida parendada saame.

Ametikoht on osa identiteedist 

Kui mõelda selle üle, mida töö tänapäeval meile annab, siis on seda uskumatult palju. Teenistuse, tunnustuse, koolituste ja muu kõrval tungib töö eraellu juba töösõprade ja tööjuttudega. Liigsel tööle pühendumisel on ka halb külg – me kuivetame oma muud elutähtsad rollid: sugulasena, sõpradena, lapsevanemana ja ennekõike kannatab kontakt iseendaga. Kuna töösituatsioonis meid siiski mõõdetakse pidevalt, siis vajame ka sellist olemist, kui võiksime laiselda, oma mõtteid mõelda ja teha kasvõi tobedusi, ilma et keegi hukka mõistaks.

Ületöötamise all kannatavatel inimestel kasvab sageli pinge aga nii suureks, et nad isegi ei puhka enam puhkusega välja. Ei oska olla ilma töötamata, tööle mõtlemata, sest tunneksid end siis kohe tühjalt ja kasutult. Samas ei ole energiast tühjaks jooksnud töötaja panus ettevõttele enam kuigi väärtuslik. Hoolitamata sellest, et enamik tööandjaid pole kitsid tööülesannete jagamisel ja üha uute eesmärkide püstitamisel, pole kellelgi neist süoovi töötajaid läbi põletada. Ainult, et stopp öelda tuleb meil endil. Kui töösse suhtuda kui osakesse oma eluõnnest, on pilt kohe parem. Siis jääb aega ka akusid laadida ja seeläbi olla pidevalt värske ja hakkamist täis.

Töökoha vahetuse asemel “restart” olemasolevale 

Ükskõik kui mõistlikult tööasja ajada, ei ole tüdimuse ja argipäeva eest keegi kaitstud. Ja just siis kiputakse tegema see samm uue töökoha otsinguil. Rohkem võidaks siis, kui olemasoleval töökohal näha võimalusi, vead parandada ja alustada kogenumana justkui uuest algusest. See, et kolme kuni viie aastaga töökohad end ammendavad, on müüt. Nüüd räägitakse pidevast karjäärist ühes ettevõttes, liikumisest horisontaalis ja ametikoha sees. Selliseid inimesi väärtustatakse tööturul enim. Seevastu iga paari aasta tagant töökohti vahetanud ja pidevalt “ammenduvate” töötajate peale vaadatakse umbusklikult.

Kui meil pole võimalik saada ametikõrgendust, et vahetada ametikohta firma sees, on meil ometi alati võimalus oma olemasoleval positsioonil lihvida end üha paremaks. Ammutada uusi tarkusi, õppida juurde asju, mis meie tööd mugavamaks teevad. Teha endaga pidevat tööd, sest arvutioskused, keeled, suhtlemisoskused saavad ju alati olla paremad. Nii koidab ükskord päev, kui meid hakatakse nimetama eksperdiks. Ja siis vaevalt, et enam tüdimus kimbutab. Üks magusamaid karjääriliikumisi ongi see, kui meil on üha rohkem tegutsemis- ja otsustamisvabadust ning ekspertidel seda sageli on.

Silma saab särama sisemine motivatsioon 

Tööandjad võivadki jääda jooksma peibutisega meie ees. Lubada kokku koolitusi, hüvesid ja pidevat palgakõrgendust. Kõik see, aga ei pruugi motiveerida, kui meie see pole sisemist põlemist. Tunnet, et me seda tööd tõesti armastame ja tahame hästi teha. Seega tuleb kõigepealt võtta endal kratist kinni ja teha olemasolevat innukalt, pühendunult ja armastusega. Isegi siis, kui tegu pole lemmiktöökohaga. Ainult nii on tõenäoline, et keegi meid märkab ja meie valikud seeläbi tulevikus suurenevad. Meid tunnustatakse kui lahedat ja usaldusväärset tegijat omal alal. Ka sisemist motivatsiooni tuleb aegajalt toita: endast kõvasti lugu pidada, julgeda olla ambitsioonikas, teha egot kõditavaid arenguplaane ja lubada endale olla loomulik ja õnnelik.

Elus peab olema midagi sellist, mille poole püüelda, see hoiab meeled värsked. Ehk siis uus kvaliteet peaks olema koguaeg töös. Võime seda nimetada ka elukestvaks õppeks. Õppima aga ei pea vaid erialast, vaid võib endale kasvatada külge mistahes “karjäärioksakese”, mis rõõmu pakub. Eriti toimib see siis, kui me töös enda potentsiaale täielikult väljendada ei saa. Näiteks võiks üks sekretär või büroojuht õppida juurde lilleseadmist, nõustamist, sisekujundust, keskkonna rekreatsiooni, tõlkimist, turundamist, raamatupidamist vms. Kui endal selget visiooni pole, oleks kasulik tööandjaga mõtteid vahetada. Arendada endas mõnda teadmist ja oskust, mis küll otseselt tööga seotud pole, ent mida siiski soovi korral saab edukalt ära kasutada ja seeläbi oma tööd põnevamaks muuta. Ja kui see siis ka rakendust leiab ning tööandja just sedasorti oskusest on puudust tundnud, on kasu mitmemõõtmeline. Selline “karjäärioksake” võib ühel heal päeval lüüa omakorda õitsele ja viia meid järgmise armastatud alani oma elus. Elu on küllalt pikk, et neid oksakesi saaks palju ja meie isiklik karjääripuu mitmekülge. Mitmekülgsus on ka parim ravim tüdimuse vastu ning garantii, et tööturul meie vastu järkuvalt suur nõudlus püsiks.

Leave a Reply